Minu haridustee kulges muusika radadel, õppisin instrumente ja heliloomingut. Esimesed akrüülmaalid tegin aastal 1998. Umbes aasta hiljem oli tähtis verstapost, kui jagasin ära, mismoodi oleks mul võimalik rakendada oma muusikalise kompositsiooni teadmisi kujutavas kunstis.

Aastaks 2002 õnnestus mul kokku panna lahendus, mille abil sain asuda teostama oma unistust luua täisvärvides graafikateoseid. Maailmaturul hakkas sel ajal liikuma printereid, mis tegid kunsti jaoks aktsepteeritava kvaliteediga jäljendit. Ostsin võimsa arvuti ja Wacom Cintiq joonistuslaua, millel on monitor sisse ehitatud. Eestis olin esimene, kes selles tehnikas graafikateoseid tegi ja müüs. Järgnenud 20 aastaga on tehnoloogia selles vallas jõudsalt arenenud ja täna on selle kasutajaid kunstis juba palju.

Olen eksprerimenteerija tüüp ja tahan olla oma tegevuses pidevas liikumises, seda nii sisus kui tehnikas. Katsetamine uuemate seadmete ja materjalidega on aidanud mul teostada uusi lennukaid pildiideid. Joonistan oma pilte Wacomi digitaallauaga Photoshopi platvormil. Kuna tahan kontrollida iga detaili, alustan pilti valgelt põhjalt ja loon kujutise digipliiatsiga joon-joone haaval.

Arvutis digilauaga joonistamine muutis mu tööde valmimist mitmes aspektis. Kogu protsess läks ajaliselt palju pikemaks, sest arvutis on kiusatus tegeleda pildi kallal detailsemalt, kui pintsliga maalides. Annan sellele kiusatusele meelsalt järele ja kuulutan pildi valmis alles siis, kui olen rahul iga selle detailiga. Tugevaks eeliseks on võimalus pilti joonistamise ajal skaleerida. Mõni koht vajab joonistamise ajaks rohkem suurendust, kuid üldpindadega on asi just vastupidi. Suur pluss on muidugi ka võimalus valmistada teost nii mitmes eksemplaris, kui seda iganes otsustan teha.

Arvuti kasutamise miinuspooleks on suurem vajadus kannatlikkuse järele, kuna tööprotsess on pigem nokitsemine kui spontaansete pintslitõmmete sümfoonia. Joonistamisel kasutan kahte kätt vaheldumisi. Kuigi olen paremakäeline, suudan enamikku joonistustööst teha ka vasakuga. Selle nipi omandamine tõi palju kergendust mu paremale käele ja see polnudki nii keeruline, sest olen väiksest peale mänginud pille ja teinud vasaku käe arendamiseks korralikult trenni.

Digitehnoloogia üks suur väljakutse on olnud värvide kalibreerimine, et värv, mida näen ekraanil, tuleks samasugusena ka lõuendile. Selle kontrolli all hoidmiseks on loodud värviprofillid, kalibraatorid jms, ent tulemuse õnnestumine eeldab kontrollimist ja hoolsust igas etapis ning kasutatavad seadmed ja materjalid peavad omavahel kokku sobima.

Delta näitusepiltide valiku ühisnimetajaks on inspiratsioon. Puu võra struktuur seostub paljuski mõtete hargnemisega, ent mulle meeldib keerata protsess vastupidiseks: puu üksikute okste kaudu kogun ümbritsevast melust oma „kombitsatesse” suunavaid plusse ja miinuseid. Need liiguvad kõik ühises suunas ja koonduvad järjest jämedamatele radadele, mille lõppsihiks on paksu tüve laadne tugev ja selge idee, mida asungi teostama.

Nerva on mitmetahuline loominguinimene. Oma esimest instrumenti läks ta muusikakooli õppima juba 5-aastaselt. Õppis heliloojaks, loob uusi lugusid ja kirjutab neile sõnu, osaleb bändis klahvimängija ja lauljana ning tegeleb laulu õpetamisega. On korraldanud kontserte ja sätib ka kontsertide heli. Oma maja ühte tiiba on ta ehitanud korraliku helisalvestusstuudio.

Alates 2000 töötas Nerva kümmekond aastat programmeerijana ja tarkvara arhitektina ning on viinud läbi vastava üheaastase kursuse ka TÜ Arvutiteaduste Instituudis. Nerva on osalenud erinevate žüriide koosseisudes õppeasutustes, teadusüritustel ja isegi lilleseade vallas.

Kunstiga tegeleb aktiivselt alates 1998, on loonud ligi 100 akrüülmaali, üle 350 graafikaseeria ja andnud välja raamatuid. Deltas toimuv on Nerva 80. näitus ja selle kuraator on Kärt Summatavet.